Neljapäev ehk üheksateistkümnes

Inspiratsioon ja motivatsioon on olematud, ainult väsimus võtab võimu koos oma parima sõbra tülpimusega.
Ma ei tea, mis juhtus. Mul ei ole aega midagi teha, isegi ei ole viitsimist, tahtmist. ''Life's a bitch and then you die'' kõlab kuidagi väga aktuaalselt.

Kui vaadata tagasi aastale kaks tuhat ja kolmteist, siis ainsaks meeldejäävaks asjaks oli ülikooli lõpetamine. Mis kasu ma sellest sain? Kasutegur on 0, kui jätta arvestamata see tähtis paber, mille olemasoluta judge'itakse sind teistest veidi rohkem.
Millegipärast mulle tundub, et tähtsad otsused said tehtud liiga varakult.

"why is it that were always told not to get tattoos at a young age because we “will regret it later on”, when we are basically told to choose a career path by age 18? i’d rather be 40 years old with a tattoo that meant something to me when i was young than be 40 years old not wanting to get out of bed to go to a job that i hate, because i was forced to decide on a career in my teens"

Liigagi akuraatne, liigagi.

Aga ma otsin väikeseid asju, mille üle rõõmustada, ausalt!
Näiteks on mul siiralt hea rõõm selle üle, et detsember on suhteliselt soe ja ilma lumeta olnud ning tänu sellele ka veidi talutavam. Kvalifitseerub see nende väikeste asjade alla, millest rõõmu tunda?
..aaand that's about it. can't think of anything else.


I just don't have the energy to shit butterflies and piss rainbows, I'm sorry.


______
Peaks vist kunagi oma jalaga arsti juurde minema, sest ma kahtlen, et mu hüppeliiges või misiganes pahkluu piirkond nii kaua paraneb. Kaks kuud on möödas, oleks juba aeg mitte haiget teha.

Reede ehk kahekümne teine

* Annad Candy Crushile sõrme, võtab ta terve käe ning varsti sinu enda.
Millalgi ammu kolledži ajal mängisin seda veidi aega, nii esimesed 20 levelit, kuniks oli vaja facebookis sõprade abi küsida. Loobusin, sest ma ei taha oma sõpru ometigi tüüdata ju.
Paar nädalat tagasi mõtlesin, et no mis see siis ära ole, natuke võib ju mängida. Võin väita, et paari nädalaga on mu stressi ja frustratsiooni tase märkimisväärselt tõusnud.

** Ma ei mõista inimesi, kes puupüsti täis bussis üritavad enne enda peatust ukse poole liikuma hakata. Kui idioot sa olla saad? Hea, kui ma suudan käe tasku panna, et mp3st lugu vahetada, üritades samal ajal teise inimese perset mitte katsuda. Ja siis tuleb iga kord keegi geenius, kelle soov bussist väljuda on nii meeletult suur, et ta ei suuda oodata 30 sekundit, vaid hakkab läbi inimseina väljapääsu otsima. Ausõna, debiilikud, ma ütlen teile varsti paar kurjemat sõna, sest kui ma pean sõitvas bussis käed lahti seisma, oma tasakaaluoskust harjutama ning vaatama, kuidas ma oma koti inimeste vahelt SINU pärast kätte saan, siis oled sa väärt rohkemat, kui paari kurja sõna.

*** sleep-work-sleep on kujunenud igapäevaseks mustriks, sest peale tööd ei ole energiat ja jaksu mitte millegi jaoks ning kuna hommikune ärkamine ei ole mitte hiljem kui 6:27, siis saabub õhtune tuduaeg juba varakult. Aga mulle ei meeldi nii, sest ma tunnen end nagu keskealine naine, kelle igapäevane teekond kulgeb marsruudil kodu-töö-kodu ning see on ka kõik, mis mu elus toimub. Kontoritöö EI ole mulle, aga tööd peab tegema ja raha on ju vaja teenida.
Ning see on Eesti, mis tähendab, et kõik sakib niikuinii.

**** Tegelikult mul oli asju veel, mille üle rantida, aga praegu ei meenu ning hiljem ei ole kasu, kui need meelde peaksid tulema,
seega laters, baby.

_____
Vähemalt saab märtsis musude kontserdile minna ehk asi mida silme ees hoida ja mille nimel elada.

Reede ehk kaheksas

Invincible summer, Inks, invincible summer.
you can do it.

accept what is and forget what was.
ma ei taha unustada,
aga raske on aktsepteerida,
kui ma katki olen.

____
Eddie Vedder - Hard Sun

Teisipäev ehk seitsmeteistkümnes

Neljapäeva hommikul kell 02:05 stardib buss Riia poole, mis tähendab, et ma praktiliselt lahkun homme. Üldse pole tunnet, et ma nüüd lähen, aga aeg-ajalt jõuab reaalsus kohale ja süda kukub saapasäärde.

igatahes,
mida ma tegelikult tahtsin öelda/teha:
http://inkssoojalmaal.blogspot.com/

arvatavasti tuleb järgneb blogipostitus sinna blogisse, nii et kes huvi tunneb, saab silma peal hoida.


____
AirBalticu pardale ega ka äraantavasse pagasisse on keelatud võtta/jätta patareisid ja akusid. Ehk siis nägemist läpaka, telefoni, mp3-e, kaamera ja tabla aku? Naljatilgad.

Reede ehk kolmeteistkümnes

SOOOOO this is happening.

Jep, see oligi minu suur uudis.
Kui ma aasta tagasi septembris kirjutasin oma teise blogisse, et "Ma ei ole siin lõpetanud. Ma ei ole Hispaanias lõpetanud," siis nagu näha, ei jäänud need niisama sõnadeks. Kuidas oleksidki need niisama sõnadeks saanud jääda, see on minu Hispaania ikkagi!

Ma ei tea, mida elul mulle pakkuda on. Ühtlasi ei tea ma ka seda, mis täpsemalt saama hakkab.. või millal ma tagasi tulen. Ma tean vaid seda, et tegemist on võimalusega, mida ma ei saa käest lasta ning kui ma oleks otsustanud siia jäämise kasuks, siis ma vihkaksin end elu lõpuni.
Ja ennast vihata on halb.


____
Mulle ei meeldi sügis, kohe üldse mitte. Jah, ilus on küll, kui puudel on värvilised lehed ja muud sellist, samas kui ma näen tumblris pilte, kus on vihmane ja sombune ilm, siis thanks but no thanks. Isegi selle peale mõtlemine tekitab masendust. Õnneks paistab praegu päike.

Esmaspäev ehk teine

Esiteks.
Kõik on uus septembrikuus! Jaa, mu blogi layout muutus palju heledamaks ja rõõmsamaks ning pildid on ka nüüd suuremad. Tegelikult on mul uudiseid, mida ka teistega jagada (osad teavad, osad mitte), aga praegu on veel natuke liiga vara. Varsti, nii umbes 10 päeva pärast.

Teiseks.
Ma ei tea kuidas, aga mu blogile on sattunud järjepidevalt keegi Menlo Park'ist, Californiast ning Fort Nelsonist, Kanadast. Ja on ka teisi huvitavatest kohtadest inimesi. Igatahes, cheers, you guys!


____
Have a nice school year, suckers! luv u.

Neljapäev ehk kahekümne üheksas

Mõtlesin, et ei ole siia tükk aega pilte lisanud, seega might as well võin need siia toppida.

Enesetunne on päris halb.

____
Asjad on liikuma hakanud.

Esmaspäev ehk kahekümne kuues

Tead, Inks, mida sa pole kaua aega teinud? Õudukat vaadanud. Mine koos teistega The Conjuringi vaatama, sest see sobib ideaalselt pühapäeva õhtusse.
Are you fucking kidding me?
Mulle ei meeldi õudukad, sest iga kord kui ma ehmatan, olen ma sammukese lähemal infarktile. Mis te arvate, palju mul infarktist puudu jäi, ah?
Filmi lõppedes olin vaimselt nii kurnatud ja ma ei osanud enam midagi mõeldagi.
SAMAS ei ole mul filmi kohta ühtegi halba sõna öelda, sest süžee oli hea ning näitlejad olid ka head. Mis mulle The Conjuringi puhul meeldis oligi see, et seal ei olnud midagi rõvedat. Rõveda all mõtlen ma just soolikaid ja verd ja jäsemete küljest rebimist ja misiganes, mis olid olemas kõigis Saw osades.

Tänase päeva heategu on ka tehtud. Vend leidis väljast telefoni, panin enda kaardi sisse, teise korraga sain ekraani turvalukust jagu (you didn't expect that, now did you?) ning oligi telefoni omaniku ema käes. Naljakas on see, et tüdruku vanaema elab minuga samas trepikojas ja ma näen teda kogu aeg. Igatahes, järgnevalt üks kasulik mõttetera:
kui leiad telefoni, siis esimese vahendina omaniku leidmisel kasuta oma mõistust mitte Facebooki.


____
OH WAIT, YOU FORGOT SOMETHING.

Kolmapäev ehk kahekümne esimene

Kas päriselt saab ka august juba järgmise nädala pühapäeval läbi? How's that even possible?

Aga öölaulupidu oli võimas! KUIGI, üle 5 tunni ühe koha peal istuda oli natukene liig ja selg jäi ka selle tõttu valusaks ning tudu tuli silma sisse. Minu arvates oleks vabalt saanud kogu ürituse programmi kompaktsemaks muuta ning mõned lood esitamata jätta, rääkimata ülipikast koorilaulust/videoklipist, enne mida me preili Prassiga lahkusime ning mida me tema juurde jõudes ikka veel telekast nägime. Samas jäin ma ülirahule kogu valgusefektidega ning laulukaarde kasutamine ekraanina? Geeniaalne.

Tunnistan ausalt, et nii mõnegi loo ajal punnitas mu silmast välja väike pisarapoiss.

_____
19. september.

Kolmapäev ehk neljateistkümnes

Kui tekib võimalus, siis tuleb seda kasutada, sest ma ei taha end elu lõpuni vihata.
Ma ei tea, mis või kuidas nüüd täpselt olema hakkab, aga ma saan hakkama, jep!

Minu koht lihtsalt ei ole siin.


____
I am never alone, I'm failing to turn
I will never miss home, I want to get back again
I am never alone, my colors will burn,
never alone, always alone.

Esmaspäev ehk kahekümne teine

Lätist elusalt ja tervelt tagasi, success.
Iga päev õppisin midagi uut ehk järgnevalt tulevad tähelepanekud Lätist ja sealsest paiknemisest.


Alustame algusest:
1. Läti liiklusmärgil "ole ettevaatlik, lapsed võivad üle tee joosta" ajab tüdruk poissi taga ehk poisid on nii meeleheitel ja paanikas, et nad on nõus ootamatult sõiduteele jooksma.
2. Ülekäigurada tähistaval märgil on kriipsujuku ilusti ülekäiguraja peal, mitte selle kohal nagu on Eestis. Ju siis saab ta varsti üle tee.
3. Peatee märk on väike näitaja (jep, suuruse poolest).
4. Kuigi Läti majandus on kasvava trendiga, siis toimub see viidamajanduse arvelt aka Riias ei ole ühtegi suunavat silti.
5. Toonekurgede populatsioon on meeletu.

Liigume edasi olulisema juurde:
6. Alkoholi valik on kohati suurem kui Eestis ehk pina colada Džons on ülihea, maasika daiquiri oma aga mitte.
7. Tuja kämpimisplatsil oli välikäimlates ilusam wc-pott kui meil enne remonti (ja enne remonti ei olnud sel ka midagi viga). Ning vetsus oli vesi. Ja eemal oli eraldi varjualune, kus olid kraanid ja oli võimalik vett keeta ja pistikuid kasutada. JAAA, ma olin ka üllatunud.
8. Ventspilsi kämpimiskoht oli ilus ning täiesti inimlik. Inimesed olid ka inimlikud va. see jorss, kes kell 7:03 hommikul otsustas oma tsikli piirajasse lasta.
9. Paraadi ajal oli linnas peaaegu kogu liiklus suletud ning meeletud rahvamassid olid tee äärde kogunenud. Nüüd ma tean, mis tunne oli Jared Letol, kui ta Eestis esines ning kõik teda vaatasid ja üritasid tähelepanu saada. Annan talle andeks, et ta mind ei märganud. Järgmisel korral läheb ehk paremini.
10. Ma olen üsna kindel, et mitte ükski eestlane ei ole Ventspilsis nii hästi karaokena Whiskey in the Jar'i laulnud, kui meie seda tegime. Tänutäheks sain suvaliselt tüübilt snickersi. Võin väita, et minu muusikaalane karjäär sai just hoo sisse.

5-palli skaalal annan kogu tripile 4 punkti. Sellised pikad vahemaad ei ole minule mõeldud, kui ma just tsikliga sõitma ei õpi ja endale masinat ei soeta.


peace out.

_____
No mida ilma?!

Laupäev ehk kolmeteistkümnes

I swear to God I almost pooped my pants.

Parkisin just hetk tagasi auto maja ette. See on tavaline, et pool 1 öösel on majaesine pime ja inimesed on kuskil mujal.
Igatahes, parkisin auto ära, võtsin võtmed välja ja järsku pöörab kõrval olevas autos mingi nägu minu poole.
HOLY SHIT noh.
KES istub pool 1 öösel pimedas autos kõrvalistmel ja vahib pimedusse?

I literally thought he's gonna jump out of the car and kill me like they do in the movies.

Oleks ta siis pilgu ära keeranud, aga eii. Tüüp vaatas kõike, mida ma tegin.

"Okay, stay calm"

Tulin autost välja, krabasin tagaistmelt oma koti kuidagi kaenlasse, suva, et kotil on sangad olemas.
ain't nobody got time for that.

"Kõnni nüüd ilusti, ta ei tulnud autost välja" ning tatsasin ruttu enda trepikoja juurde ära.


da fuq?!

ausalt, mu jalad värisevad siiamaani.

____
Naudin puhkust aka. ei tee päev läbi mitte midagi kasulikku.

Esmaspäev ehk esimene

Aga minul on koduloomaks liblikas, jep. Pruuni värvi, kirjude tiibadega. Let's call it Bob.
Bob käib öösiti mu toas magamas, kui aken lahti jääb. Täna lasin ta ilusti enne tööle minekut välja, aga ta tahtis kohe tuppa tagasi tulla, sest kes ikka tahab nii vara välja mängima minna.

Aga üks hommik sai Bob niimoodi välja, et ma ei märganudki teda enne, kui ta juba läinud oli. Paras pätt on ta küll.



___
Florence'i "No Light, No Light" tekitab minus emotsioone, millest ma lihtsalt ei suuda aru saada.

Reede ehk kahekümne kaheksas

In honour of Kim and Kanye's baby "North West" I will be naming my child You (Really).
You (Really) Sukk.


____
Väsinud olen, päriselt.

Teisipäev ehk kahekümne viies

Heategevusega ma ei tegele ehk kui pileti eest ei suudeta kahe nädalaga raha ära maksta, siis satutakse mu hatelisti esiotsa ning mina seal olla ei tahaks. Kontaktandmeid mulle paraku ei edastata, seega ei jää muud üle, kui istuda ja oodata, sest mida ikka mul teha on.
Rahaasjades ei tasu enam kedagi usaldada, ka sõpru mitte.

välja arvatud Maritet. Marite on alati tubli.


____
Oi, kuidas ma ei salli neid noorsande, kes arvavad, et nad on täispeaga kõige ägedamad-võimsamad-tugevamad-bossimad. Esimene ja viimane kord, kui jaanipäeva Lemmel veedan, seda võin ma öelda.

Neljapäev ehk kolmeteistkümnes

Paratamatult triivivad mõtted kõige selle peale, mis oli täpselt aasta tagasi ning kurb on. Päriselt. Pole vist mitte kunagi nii palju nostalgitsenud ning kõige hullem on fakt, et seda sama seltskonda ei näe ma terves kooseisus prolly enam mitte kunagi.
Aga ma tahaks näha.
Ma tahan tagasi.

Aga tagasi minna ei saa. Või noh, saab, aga kui ma just lotoga ei võida, siis ei ole mul raha Hispaanisse lendamiseks.
Ning lotot ma ei mängi.
Aga ehk ongi parem, kui Hispaania jääb sinna kaugele ning mina jään siia. Kui mitte minu jaoks, siis teiste jaoks kindlasti.


xx.

______
Fear is just a feeling. You feel hot. You feel hungry. You feel angry. You feel afraid. Fear can never kill you.

Kolmapäev ehk viies

Kõikidele populaarsetele gripihooaegadele suutsin vapralt vastu hakata, aga 27-kraadiste suveilmadega suutsin haigeks jääda. Kus on loogika?!
Ning ei, asi ei olnud konditsioneeris, sest tööl olles seda minu kabinetis lihtsalt ei eksisteeri ning autos ei ole ma seda ka viimasel ajal praktiliselt kasutanudki, sest kui aknad alla lasta, siis on ka juba hea olla. Ning seejärel tekib tahtmine muusikat ka kõvemaks keerata, jep.

Kas te kujutate ette, et järgmisel laupäeval saab kõik läbi? 3 aastat on imekiirelt möödunud.


___
hey, June!

Pühapäev ehk kahekümne kuues

Puhkus sai paraku selleks korraks läbi ning nüüd on vaja vapralt vastu hakata karmile reaalsusele, mis ei ole üldse mitte ilus.

Reisist veel nii palju, et minu ootused sinna kaugele minnes ei olnud üldse kõrged, sest paratamatult on jäänud juba mitu-mitu aastat tagasi türgi meestest halb kuvand just nende ''hey sexy gurl'' stiilis spämmide tõttu. Aga ei, olin üllatunud ja täiesti meeldis.

Veits awkward oli, kui tagasi tulles arvati lennujaamas, et ma olen terrorist või midagi, sest kuigi ma olin kõik vidinad ja kulinad enda küljest ära võtnud, hakkasin ma endiselt piiksuma ning ka kohvris oli nende arust midagi VÄGA kahtlast, mis tähendas, et pidin seal teiste ees enda kohvri lahti tegema. Väga kahtlaseks osutusid söetabletid, millest see türgi tädi kohe üldse aru ei saanud ning vaatas neid kui amfetamiinitablette.
Ning ühegi naise käed pole mind nii põhjalikult läbi katsunud.

Aga jälle on see hetk, kus ma ei taha üldse kohe Eestis olla. Minu puhul ei ole tegemist põhjamaade inimesega, kes kannatab seda vihma ja külma ilma. No.. just no. Nii raske oli tagasi tulla ja veel raskem on siia jääda.

____
Ei taha enam teisipäeva peale mõelda.

Laupäev ehk kaheksateistkümnes

Üks asi on näha äikesetormi maapinnalt, hoopis teine asi on näha seda öösel lennuki aknast. Ja kas te kujutate ette mu vaimustust? Mina ei oleks küll varem seda ette kujutanud.

Lennujaamas, lennukis ja bussis olles sain aru, kui nõmedad ikka eestlased on. Vähe sellest, et lennuki õhkutõusmise ajaks kõigil nosu täis oli ja 3 tundi järjest maurati, siis jätkus see mauramine ka bussis. Eriti meeldiv oli ärgata, kui kõrval inimene oksendas. Kui ilus.


_____
Aga ilm on siin nii sossu ja inimesed on nii sõbralikud.

Neljapäev ehk kuueteistkümnes

Olen tahtnud mitu korda elumärki näidata, aga need elumärgid on tulnud kodust (loe: arvutist) eemal olles, mis tähendab, et mu mälu on ammu neile "nägemist!" öelnud.

anyway,
first things first.

a) Facebookis on silma jäänud reklaamikampaania moodi asi "Tänan, et mind märkasid, autojuht. Head teed sullegi!" Kes aru ei saa, siis tegemist on tsiklimeeste tänuavaldusega (eeldatavasti). Tahaks selle peale kiita tõesti autojuhte, kes ei taha tsiklimehi alla ajada. Respekt.
AGA kui maanteel hüppab FAKING KITS tee peale ja ratas saab hoobi, siis võtab tagant järele mõeldes küll seest veits kõhedaks. Tekib tahtmine printida plakatid stiilis ''aitäh, kits, et mind märkasid!'' ning riputada see kaela igale kitsele, kes maanteest eemale hoiab.

b) Olen ka fancy tööinimene, tho mul pole veel oma lauda, arvutit ega ka paroole ning kui ma peaksin need kolm eelnevat saama, siis ma ei oska ikka nendega midagi peale hakata. 8ks tööle minemine ei ole ikka minu teema ning ma ei tea, kaua ma vastu pean.

c) Kuna hetkel on Eurovisioon aktuaalseks teemaks, siis peaks ka sõna võtma. Kuigi see üritus ja kontseptsioon on hoopiski erinev sellest, mis oli 10 aastat tagasi, siis naudin ma endiselt Eurovisiooni vaatamist. Arvatavasti on asi traditsioonides, sest väiksena sai Eurovisiooni õhtul coca-colat, jäätist ja kõike head ja paremat. Ma ei kavatse küll seda vaatamata jätta, sest paljud on nii negatiivselt meelestatud. Haters gonna hate.

d) LÕPUTÖÖ! Ebareaalne, aga tõsi. Kolmapäeval sai esitatud ja nüüd tuleb kaitsmine. Palju palderjani tabletid maksavad?

e) Aga äkki pole palderjani vajagi ning piisab Türgi päikesest, mida ma homme nautima lähen. Või oleks õigem öelda laupäeva varahommikul, sest eile teatati, et lennuaeg lükkus 3 ja poole tunni võrra edasi, mis tähendab, et hotelli jõuame 3-4-5 ajal hommikul. juhhei.

enam ei viitsi, aitab.


______
Mind teeb veits murelikuks, kui ma kuulan laulu kolmandat korda ning see mulle absoluutselt meelde ei jää. Aga ma tahan, et jääks meelde. First world problems, jep.

Reede ehk kolmas

Sain järjekordselt kinnitust, et mulle eii meeldi arsti juures käia. Või noh, õigem oleks öelda arsti järjekorras oodata, sest reaalselt jääb tunne, et kõik ülejäänud inimesed on suremas
(sest trepist üles ja mööda koridori kõndimise tõttu hingeldasid seal vähemalt 3 inimest).

Ja siis olen mina see ainus, kes joob kohvi, muigab omaette ning ootab, et saaks oma neljanda puugisüsti ära, et järgmise viie aasta jooksul oleks üks probleem vähem.

Ärge saagem valesti aru, ma ei muiganud nende inimeste üle. Lihtsalt tuli meelde, kuidas just eelnevalt Werneris üks välismaalasest mees kiitis mu juuksevärvi ja ma ei händlinud seda alguses ära, sest ta aktsent oli nii tugev.
Vist jään siis ''mahagoni'' juurde.


_____
We will, we will rise again! 
Marsi uus lugu on nii kohutavalt hea (jep, link on siin see ülemine fraas nende loost). Ma ei tea, mis saab siis, kui nende uus album välja tuleb ~20 päeva pärast.
Inks on veits excited, ärge pange pahaks.

Neljapäev ehk teine

Olen alates algkoolist klassi nimekirjades number 27 olnud. Eile ööpilatesel olin ka number 27 ning oi, võitsin. Mitte et ma tahaks siin oma võiduga uhkustada, lihtsalt see numbrite kokkusattuvus oli minu jaoks liiga üllatav.

Ilmad on ka soojemaks läinud ning päikese käes hakkab jopega juba palav
ning see on niiiii hea.


______
ahoy, may!

Esmaspäev ehk kahekümne teine

Ma ei tea, kas tegemist on minu enda kiiksu või ühiskonna poolt loodud mainega, aga mõni välismaine riik on minu teadvuses paigutunud kohale, mida no kohe üldse ei kutsu külastama. Enamasti on sellisteks riikideks Ida-Euroopa ja Balkanimaad, aga näiteks ka Egiptus.
No ma ei mõista absoluutselt Egiptuse fenomeni. Miks käia iga aasta ühes kindlas riigis puhkamas, kui riike on nii palju erinevaid? Samas tuleb tõdeda, et ma pole oma kahekümne ja ühe eluaasta jooksul sinna jõudnud, kuigi Aafrika mandrit on väisatud küll. Ehk peaksin millalgi need fancyd püramiidid ja kuurortid üle tšekkima, et saaks inimestest rohkem aru.

Aga minu unistuseks on teha tiir peale Hispaaniale. Tahaks uuesti Granadasse minna, sest paar tundi linnas ringi liikumist ei olnud piisav. Ja ma tahaks minna Sevillasse, Rondasse, Tarifale, Bilbaosse, Valenciasse, Almeriasse, Madridi ja uuesti Malagasse ja Barcelonasse ja..

.. ja siis tuleb mulle meelde, et ma olen endiselt vaene tudeng ning on esmaspäeva õhtu ja ma olen väsinud.


_____
oh, õlalihased on tugevamaks muutunud. success!

Pühapäev ehk kahekümne esimene

Mind nii häirib, kui asjad venivad ja ma ei saa selle tõttu normaalselt elada. Paratamatult tekib frustratsioon ja frustratsioon on paha.

Vahepeal on eesti mastaabis saanud kohutavalt populaarseks see ''eesti hetkede'' tumblr, mis on minu arust nii ära leierdatud juba. Jah, tunnistan, followin ise ka seda blogi tumblris, aga that's it. Ei taha neid asju facebookis näha, ausalt.
Too much.

Ning vahepeal sai minust kogemata kind of punapea. Pidi olema mahagon, aga minu teadmiste järgi on mahagon suhteliselt pruun ning punaka läikega. Ilmselgelt minu juuksed sellised ei ole. Oh well, võin ju nii ka olla mõnda aega. Ema ütles, et nagunii olen ma kogu aeg peast värviline.

____
I fucking survived the winter!

Neljapäev ehk üheteistkümnes

Lõpusirge on lähedal ning täpselt kolme nädala pärast läheb töö eelretsenseerimisele. Olen tööd kirjutades nii palju uusi tuttavaid juurde saanud - tekib meeldiv äratundmisrõõm, kui näen, et andmeid on võetud ICCA-st (mille tegevjuhiks on Martin Sirk, kes, vaatamata mu ootustele, ei olegi eestlane) või on viidatud Fenichile ja Rogersile ja Chonile ja Weberile ja Andersonile ja Fornellile ja..

Võin öelda, et me oleme päris lähedaseks saanud.


_____
Oi, ma tahaks juba soojale maale ära minna, tho viimastel päevadel on päike üllatavalt lahke olnud.

Laupäev ehk kuues

Koolist koju tulles sattusin enda arust eriti geniaalse idee peale.

Mis oleks kui papude (kas siis kevad/sügis saabaste, nike'i tossude või converse ketside, you get the point) taldades oleks soojendus, mille saaks soovi korral sisse lülitada ning kui kõik inimesed lülitavad selle sisse ja käivad hästi palju ringi, siis sulab ka lumi kiiremini?
Ei?
Inimesed hakkaksid ju rohkem liikuma, sest ma ei usu, et neid väga palju on, kes kuuendal aprillil endiselt lund naudivad.

..varvastel oleks ka soe.


_____
Ten minutes of pure magic. Mind inspireeris küll, kui esmakordselt kuulsin.
Esimene lause on lingina, sellest räägin.

Neljapäev ehk neljas

Elav näide, et facebooki jagamiskuulutustest on kasu ka (kuigi ma vihkan neid jagamisi ja ignoreerin neid enamasti täielikult) - leidsin oma vanaemale uue kutsa ning see kuts on kõige armsam olevus, keda ma näinud olen.
Võib-olla on asi selles, et ta kiindus minusse ära ning oma kuue eluaasta jooksul on ta pidanud mitmes kodus olema ning nüüd on tal hea, ma ei tea.
Igatahes on mul praegu nii kurb, et mina olen Pärnus ja tema on Tartus ja ma ei näe teda mitu-mitu päeva. Aga tal on kodus ka hea.

Ja siis ma imestan - no offence muidugi - kui minuvanused lapsi saavad. Ma ei mõista. Milleks? Aga kui soovi on, siis go for it. Ma olen õnnelik, kui ma vanaema koeraga saan väljas käia ja teda nunnutada.
Korra päevas võib sitta koristada, aga mitte kogu aeg, if you know what I mean.
Ma ei suuda vahepeal ennastki taluda, veel vähem mingit nutvat titte.

Ärgem saage nüüd valesti aru, ma ei vihka lapsi, ma lihtsalt ei taha endale ühte sellist asja.

____
Homsest hakkan produktiivseks!

Teisipäev ehk kahekümne kuues

Eile õhtul, otsides infot korrelatsiooni tugevuse ja muu statistilise jama kohta (ilmselgelt esimese aasta A-st pole midagi alles), pakkus google mulle hoopis tulemuseks ''teadusliku uuringu'' pealkirjaga  "Meeste haridustaseme seos tapeediga"
Kellel huvi, siis saab seda lugeda SIIT.

iga päev õpin midagi uut.

vot siis.


____
ouou, ma küll ei tahtnud haigeks jääda.

Esmaspäev ehk kahekümne viies

Sõitsin eile Otepäält tagasi ja raadiost tuli taustaks Sky Plusi soovisaade.
''Missis Bieber tervitab missis Styles'i ning soovilooks oleks blabla''

daaaafuqqqqqq?!

ma, ausalt, virutan teile jalaga näkku, kui ma sind või sinu sõbrannat peaksin nägema, sest äkki loksub reaalsust teie ajus paika.
ei taha nüüd teie elu ära rikkuda, aga nii Bieber kui ka Styles ei tea isegi, et te eksisteerite.

you're welcome.


____
Tänase päeva saavutus: korrelatsioontabel.
Pole veel päris kindel, kuidas ma seda tõlgendama peaksin ning kas ma saan sellega hakkama üldse, aga mulle piisab, kui selline asi mulle excelis vastu vaatab.

Pühapäev ehk seitsmeteistkümnes

Millal on parim aeg, et läpakas otsad annaks?
Poolteist kuud enne lõputöö tähtaega ofc.

ÕNNEKS jäi kõvaketas terveks ning te ei kujuta ette, kui suur kivi langes mu südamelt, kui ma sain kogu oma elu venna käest okupeeritud arvutisse üle kantud.
Mis mu arvutiga juhtus? Panin õhtul kinni ja hommikul enam käima ei läinud. Google'ist diagnoosi otsides selgus, et ka paljudel teistel on selline jama olnud ning lahendus puudub.

Screw you, HP, screw you!


______
Käisin eile öösel unenäos jälle reisimas. Seekord oli au Tahitit külastada. Peaks vist reisiblogi pidama hakkama.

Neljapäev ehk neljateistkümnes

Nii palju on asju, millest sooviks kirjutada, rääkida, aga need asjad ununevad. Mis ei unune on aga unenägude reaalsus. Sensitiivsed võimed mul üldjuhul puuduvad ning jään lootma, et tegemist on asjade kokkusattumisega, kuid see pole absoluutselt mitte esimene kord.

Samas ei ole ma kindel, kui suur asjade kokkusattumus on siis, kui ma näen unes, et mu sõber, kes on mitu aastat Hollandis elanud, on Tartus. Õhtul, täiesti out of nowhere, muutis ta facebookis oma current locationi Tartuks ning ta ongi siin. Päriselt. Ja see on natukene liiga sürr.

Nägin unes ka ühte teist sõpra, kellega pole päris tükk aega suhelnud ning hommikul ärgates oli ta mulle kirjutanud. Lisaks olin korra ka Hongkongis, aga sinna pole ma veel sattunud.


Aga ma tahan suve!
Tahan sooja.
Natuke liiga külm on,
natuke liiga kaua.


_____
Kõik, mida ma teen, on vale. Aga see on minu elu, las ma elan seda, palun.
Ma ei kavatse jääda nelja seina vahele ainult seetõttu, et kusagil seal väljas on inimesed pahad.