20131219

Neljapäev ehk üheksateistkümnes



Inspiratsioon ja motivatsioon on olematud, ainult väsimus võtab võimu koos oma parima sõbra tülpimusega.
Ma ei tea, mis juhtus. Mul ei ole aega midagi teha, isegi ei ole viitsimist, tahtmist. ''Life's a bitch and then you die'' kõlab kuidagi väga aktuaalselt.

Kui vaadata tagasi aastale kaks tuhat ja kolmteist, siis ainsaks meeldejäävaks asjaks oli ülikooli lõpetamine. Mis kasu ma sellest sain? Kasutegur on 0, kui jätta arvestamata see tähtis paber, mille olemasoluta judge'itakse sind teistest veidi rohkem.
Millegipärast mulle tundub, et tähtsad otsused said tehtud liiga varakult.

"why is it that were always told not to get tattoos at a young age because we “will regret it later on”, when we are basically told to choose a career path by age 18? i’d rather be 40 years old with a tattoo that meant something to me when i was young than be 40 years old not wanting to get out of bed to go to a job that i hate, because i was forced to decide on a career in my teens"

Liigagi akuraatne, liigagi.

Aga ma otsin väikeseid asju, mille üle rõõmustada, ausalt!
Näiteks on mul siiralt hea rõõm selle üle, et detsember on suhteliselt soe ja ilma lumeta olnud ning tänu sellele ka veidi talutavam. Kvalifitseerub see nende väikeste asjade alla, millest rõõmu tunda?
..aaand that's about it. can't think of anything else.


I just don't have the energy to shit butterflies and piss rainbows, I'm sorry.


______
Peaks vist kunagi oma jalaga arsti juurde minema, sest ma kahtlen, et mu hüppeliiges või misiganes pahkluu piirkond nii kaua paraneb. Kaks kuud on möödas, oleks juba aeg mitte haiget teha.