20150117

Laupäev ehk seitsmeteistkümnes



Oh, blogi, kallis blogi, kuidas ma küll Sind elus suudaksin hoida..

Oktoobris sain sünnipäevaks kaks potilille - alpikannid ja roosid. Alpikannid surid novembri alguses, roosid heitsid hinge detsembri keskel. Siit võib teha kaks järeldust: 1) tegemist oli väga nõudlike ja pirtsakate taimedega 2) ma lihtsalt ei suuda taimi elus hoida.
Sellega seoses.. kell 19:07 avastasin, et ma ei ole veel oma koerale süüa andnud. Ta sööb kord päevas. OH, INKS.

Uus aasta algas aga uue hooga. Kevadel kandideerisin ühele töökohale ja ütlesin toona väga enesekindlalt, et ma saan selle töö. Kevadel ei saanud, küll aga tulid head uudised detsembri lõpus ning siin ma nüüd olen - uus töö, uus keskkond. Päris hea õppetund teine - never give up. Üldiselt ma kaks korda samasse auku poleks astuda tahtnud, aga kui midagi väga tahta, siis võib ju selle riski võtta.

Uus aasta algas uue hooga ka teisel rindel, kuid mitte nii positiivsel. Organism otsustas vingerpussi mängida ning nüüd elan pidevas hirmus, et üks hetk lõpetan jälle EMOs. Loodan, et seda ei juhtu ning suudan veebruari-märtsi-aprillini vastu pidada. Viimane sõna jääb mulle.

All in all on kuidagi hea olla. Olen suutnud tuleviku positiivseks mõelda, sest ma saan hakkama. Kõigega. Invincible summer.

_________
Oh, kui kaua ma SEDA lugu otsisin. Kuulsin lugu paar kuud tagasi raadiost kahel korral tööle sõites, kuid tööle jõudes olid meelde jäetud sõnad juba ununenud ning loo leidmine internetiavarustest oli tulutu. Olukord muutus aga paar nädalat tagasi Lõunakeskuses ühe poe ees, kui kõlaritest kostus just kauaotsitud lugu. Suutsin meelde jätta paar rida ning tänu nutiajastule olemas lugu oligi. Siiras rõõm väikestest asjadest.