20161125

Reede ehk kahekümne viies



''The Buddhists say if you meet somebody and your heart pounds, your hands shake, your knees go weak, that’s not the one. When you meet your ‘soul mate’ you’ll feel calm. No anxiety, no agitation.''

see tuli mulle ka üllatusena, ausalt.
kuidas kõik juhtus, ma ei tea. aga ma olen rahul, väga rahul.

kahe plaani ebaõnnestumine peab olema mingisugune märk, sest kui üks kahest plaanist oleks reaalselt täitmisele läinud, siis oleks olukord hoopis teine. siis ei oleks SEDA.

aga SEE on päris.

thanks, universe.

____

BMTH kontsert oli siiani üks parimatest, millest mul on au olnud osa saada.

20160215

Esmaspäev ehk viieteistkümnes


Kaks positiivset, üks negatiivne,
aga kurat,
see negatiivne teeb haiget.

_____
Let it hurt. Let it bleed. Let it heal. And let it go.

20160201

Esmaspäev ehk esimene


Sügisene otsus viis mind jaanuari viimasel nädalal Slovakkiasse. Siinkohal tasub mainida, et minu kõige suurem mägi oli selle ajani olnud Kuutsekas, kuid nüüd tundub Kuutsekas suhteliselt mõttetu kohana. 

Puhkusest polnud reisi puhul haisugi, pigem oli tegemist treeninglaagriga, kus 7:30 on hommikusöök ning tund hiljem startis buss juba mäe poole. Meie hotell asus sellises linnas nagu Liptovsky Mikulaš, mis kohati meenutas maha jäetud annelinna, samas kesklinn oli suht Pärnu. Ühel õhtul kärgatas meie hotelli läheduses korralik pauk, mis pani lõugama nii autode alarmid kui ka läheduses olevad koerad. Ilutulestiku moodi see ei kõlanud, kuid kuna ühtegi sireeni peale seda kuulda ei olnud, siis ju see polnud midagi olulist. Vaadete üle ei saanud kurta - taamal paistsid Tatrad ning kui oleks kaamera ka kaasas olnud, siis oleks facebook pilte täis olnud.

Päevad veetsime me Jasnal, mis asus nii 15-20 minuti bussisõidu kaugusel. Esimesel päeval saime lund ja oli veidi miinust, kuid järgmised päevad tuli soe kevadilm ka mäele. Kolmapäev kulmineerus valusa sabakondi ja tusatujuga, mille tõttu mäepäeva viimased 2 tundi veetsin baaris õlut juues. Kolmapäev oli sitt. 

Mis mind reisi puhul kõige rohkem hämmastas oli asjaolu, et terve meie buss oli vanemaid inimesi täis ja need vanemad inimesed panevad mäel hullu! Enamus sõidab küll mäesuuska, aga on ka vuntsidega 50ndates lumelaudureid. Epic! Ma siin 24selt ei oska veel korralikult sõita..

Kokkuvõtteks toon välja paar tähelepanekut sellest reisist:

  • Lätis (Riia lähedal) on samasugused jõulukaunistused nagu Tartus Sõpruse sillal
  • Kui Tartus on üle linna laiali kokku kolm (?) Feenoksit, siis Riias ja Lätis üldse on iga nurga peal üks Fenikss. Võib-olla on neil väike probleem.
  • Poola on neverending ning Poola politsei arveldab sulas.
  • Slovakid räägivad väga vähe inglise keelt ja mina räägin väga vähe vene keelt (õigemini ei räägigi). You see the problem here? 
  • Slovakkia noored naised on kõik peenikesed! Hämmastav.
  • Slovakkia noored naised on suhteliselt halva stiiliga. Stiil on tugevalt mõjutatud mustlastest, keda Slovakkias on rohkem kui küll. 
  • Poes on hinnad Eestiga üsna sarnased. Jah, veinid on odavad ning ka mõne õlle kuuspakk läks 2.88 maksma, aga üldiselt ei saa väita, et Slovakkia mingi teab mis odav riik oleks. Ei ole. 
Tagasi koju jõudes oli tunne nagu poleks ära käinudki. Same old, same old. 
Nüüd pole enam midagi oodata. 

_____
And it ain't tears, baby, it's just the rain
Falling from the sky in perfect grace

20151221

Esmaspäev ehk kahekümne esimene


Hommikul kell 7 tööle minnes näitas autos termomeeter välistemperatuuriks 10 kraadi sooja. Täna on kahekümne esimene. Detsember.
DETSEMBER.

Tavaliselt poleks mul midagi sellise sooja vastu, ma lausa armastan sellist peaaegu-sama-soe-nagu-Hispaania-talve, aga kuna sügisel tehtud spontaanne otsus viib mu jaanuaris Slovakkiasse lumelauatama, siis oleks mõistlik eelnevalt natuke proovi ka teha. Kas ma mainisin, et ma käisin viimati mäel aastal 2013? Ei? Okei. Ma käisin viimati lauatamas veebruaris 2013 ning ma ei ole kindel, kui mõistlik on üle kolme aasta uuesti sõitmist alustada suurel mäel, kus on kordades rohkem inimesi, kui oli Kuutsekal või Kütiorus.

Inks, sa ikka ei mõtle oma plaane päris täpselt läbi.

Aasta on hämmastaval kiirusel otsa saanud ning see lõpp läks silmapilguna. 27ndal novembril suutsin ka mina lõpuks saada kirja linnukese autoavarii juurde. Nimelt otsustas üks noormees, et ta jõuab punase tulega läbi lipsata. Jõudiski, aga otse minu autosse. Kõik lõppes hästi, kindlustus tegi kõik korda ning hiljem sain kogu situatsiooni üle naerda veel ka. ''Vähemalt tegime koos midagi uut esimest korda!''

Kui nüüd aastale tagasi mõelda, siis juhtus see aasta ikka väga palju ning need juhtumised tulid soovist oma elu muuta. Ma vajasin muutust ning siiani olen ma selle muutusega rahul. Algas ju aasta täiesti uue töökohaga ning võtab imestama, kuidas ma üldse oma varasematel töökohtadel olla suutsin. Jaanuarist hakkan ametlikult uut inimest välja õpetama ning loodan, et ma saan hakkama oma oskuste edasi andmisega.
Aasta tõi väga palju uusi inimesi, uusi kohti. Mõned inimesed on eredamalt meeles ja endiselt silmapiiril, mõned kadusid nii kiiresti, kui nad ka tekkisid. Ju siis pidigi see kõik nii minema.

Ma ei tee järgmiseks aastaks lubadusi, sest ma ei näe mõtet endale piire seada. Ma tean, et mõningad otsused saavad olema raskemad kui teised, aga see on alles tulevikus ning milleks praegu pead vaevata asjadega, mis ei ole veel juhtunud? Küll aga tean, et järgmine aasta tahaks rohkem reisida ja uusi kohti avastada. Kõik on kättevõtmise asi, selles ma ei kahtle.

____
Someday you will look back and know exactly why it had to happen.

20150924

Neljapäev ehk kahekümne neljas


Spontaansed otsused on viinud mind viimase nädala jooksul Ewerti ja draakonite kontserdile (ma isegi ei kuula neid), Võrumaa metsade vahele veoautode ja bagide krossile ning Tallinnasse Enter Shikari kontserdile. And I enjoyed each and every one of those. Aitäh!

Ma ei tea, mida homne toob, aga tunnen, et just nüüd, praegu, sellel samal hetkel on kõik ideaalne, kõik on korras. Võib-olla on asi selles, et ma võtsin enda jaoks lõpuks ometi aega. Tegin sinihallitusjuustu-suitsukana pastat, korkisin lahti veini ning istun köögis minimaalse valguse ja hea muusikaga. Kas tõesti ongi akude laadimiseks nii vähest vaja?

____
Töötervishoiuarstil öeldi, et mul on kätes mehe jõud. Vot sulle nalja - ametlikult põkk.

20150831

Esmaspäev ehk kolmekümne esimene



Viis asja, mida ma see suvi ei teinud:
  • Ma ei käinud rannas ja ranna all mõtlen ma vähemalt 3-4 tundi päevitamist ja ujumist. Ainus kord, kui ujuma sattusin, oli ca. 15-minutiline suplus Rahingel. Vist ei kvalifitseeru päris täpselt rannas käimise alla.
  • Ma ei mänginud võrkpalli. Varasematel aastatel on alati vähemalt kord mängitud, aga see aasta jäi vahele. Eks suuresti mängis rolli ka seltskonna vahetus. You win some, you lose some.
  • Sel suvel ma ei puhanud. I mean, jah, mul oli nädalane puhkus juunis (mille ma haigena kodus veetsin) ning nädalane puhkus nüüd augusti lõpus, aga ma reaalselt ei puhanud. Ei olnud sellist hetke, kus oleks veetnud terve päeva rahulikult kodus või vaikselt kuskil looduses. Kui päris aus olla, siis väga ei tahtnud ka sellist hetke. Huvitavam oli igal pool käia, igal pool olla. Väljaspool kodu oli alati parem ning siiamaani on. 
  • Ma ei haisenud offi ja teiste sääsetõrjevahendite järgi. Olen ju teada-tuntud sääskete buffeelaud, aga kuna suvi just soojakraadide ja ilusa ilmaga ei priisanud, siis oli sääski ka vähem kui tavaliselt. Midagigi positiivset sellel halvas ilmas, right? 
  • Ma ei olnud ükskõikne.

Viis asja, mida ma see suvi tegin:
  • Üritused! Otsa tegi lahti imeline Parkway Drive, sealt edasi tuli Amme rock, Viljandi Bash, EHHF.. misiganes! Nendest viimane oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Kui veel mineku päeval näris mind väike kahtluseuss, sest ma ju ei kuula sellist muusikat, siis tegelikult oli ürituse pool vägagi tuus. Kõik muu oli kohati üle kivide ja kändude, kuid mis olnud, see olnud. 
  • Eelmise teema jätkuks tasub välja tuua asjaolu, et avastasin enda jaoks Eesti räpi (või hip-hopi, kuidasiganes õigem öelda oleks). Mul pole kunagi varem selle vastu midagi olnud, aga alati olen pigem midagi muud kuulanud. Nüüd aga leian end ikka aeg-ajalt kasvõi näiteks Genka ja Paul Oja albumit kuulamas. Päris hea on!
  • Lasin inimestel minna. Jah, ikka tuleb aeg-ajalt meelde, kui tore oli mõne inimesega rääkida või koos seltskonnas olla, aga suhtlemine on kahepoolne ning üksi ma seda laeva küll vee peal hoida ei jaksa. 
  • Discgolf! Juba eelmine aasta (või oli äkki hoopiski aasta veel varem?) esimest korda mängides sain aru, et tegemist on päris meeldiva alaga. Kevadel käisime tööjuures minu organiseerimisel tiimiga Elvas mängimas ning tundus, et inimesed, kes sellega esmakordselt kokku puutusid, jäid üsna rahule. Ostsin oma esimese ketta isegi ära ja olen nii-nii rahul! Saaks nüüd vaid tehnika selgeks..
  • Olin sinisilmne ning andsin liiga paljudele inimestele võimaluse, kuigi poleks pidanud. Ma ei kuulanud teisi, kuigi oleks pidanud.
Sügis on tulemas. Esimest korda elus on mul hirm selle pimeda ja sombuse aja ees.
____
Cause even though I know there's hope in every morning song
I have to find that meldoy alone.

20150730

Neljapäev ehk kolmekümnes



Let's get one thing straight - summer, you've been a real bitch this year.

Igatahes, juuli on olnud hectic ja see pole üldsegi mitte halb. Paar kuud tagasi ei oleks osanud mõeldagi sellistele asjadele, ei oleks osanud mõelda sellistele sündmustele. Ju siis oli vaja neid üllatusi, ootamatuid kohtumisi, ootamatuid trippe, ootamatuid inimesi. Loodan, et järgmine kuu tuleb sama hea, kui mitte parem.

Igor Mang lubas augustiks pingelangust - we'll see about that. Puhkus on paika pandud küll ning tõepoolest tunnen, et seda on vaja, samas puhkusele eelnev periood ei saa küll pingevaba olema. Pole viga, peab hakkama saama. Või õigem oleks öelda, et saan hakkama. Jah, saan hakkama.

____
''Unetute ööde järel on päevad tummad.''