Esmaspäev ehk kahekümne esimene

Hommikul kell 7 tööle minnes näitas autos termomeeter välistemperatuuriks 10 kraadi sooja. Täna on kahekümne esimene. Detsember.
DETSEMBER.

Tavaliselt poleks mul midagi sellise sooja vastu, ma lausa armastan sellist peaaegu-sama-soe-nagu-Hispaania-talve, aga kuna sügisel tehtud spontaanne otsus viib mu jaanuaris Slovakkiasse lumelauatama, siis oleks mõistlik eelnevalt natuke proovi ka teha. Kas ma mainisin, et ma käisin viimati mäel aastal 2013? Ei? Okei. Ma käisin viimati lauatamas veebruaris 2013 ning ma ei ole kindel, kui mõistlik on üle kolme aasta uuesti sõitmist alustada suurel mäel, kus on kordades rohkem inimesi, kui oli Kuutsekal või Kütiorus.

Inks, sa ikka ei mõtle oma plaane päris täpselt läbi.

Aasta on hämmastaval kiirusel otsa saanud ning see lõpp läks silmapilguna. 27ndal novembril suutsin ka mina lõpuks saada kirja linnukese autoavarii juurde. Nimelt otsustas üks noormees, et ta jõuab punase tulega läbi lipsata. Jõudiski, aga otse minu autosse. Kõik lõppes hästi, kindlustus tegi kõik korda ning hiljem sain kogu situatsiooni üle naerda veel ka. ''Vähemalt tegime koos midagi uut esimest korda!''

Kui nüüd aastale tagasi mõelda, siis juhtus see aasta ikka väga palju ning need juhtumised tulid soovist oma elu muuta. Ma vajasin muutust ning siiani olen ma selle muutusega rahul. Algas ju aasta täiesti uue töökohaga ning võtab imestama, kuidas ma üldse oma varasematel töökohtadel olla suutsin. Jaanuarist hakkan ametlikult uut inimest välja õpetama ning loodan, et ma saan hakkama oma oskuste edasi andmisega.
Aasta tõi väga palju uusi inimesi, uusi kohti. Mõned inimesed on eredamalt meeles ja endiselt silmapiiril, mõned kadusid nii kiiresti, kui nad ka tekkisid. Ju siis pidigi see kõik nii minema.

Ma ei tee järgmiseks aastaks lubadusi, sest ma ei näe mõtet endale piire seada. Ma tean, et mõningad otsused saavad olema raskemad kui teised, aga see on alles tulevikus ning milleks praegu pead vaevata asjadega, mis ei ole veel juhtunud? Küll aga tean, et järgmine aasta tahaks rohkem reisida ja uusi kohti avastada. Kõik on kättevõtmise asi, selles ma ei kahtle.

____
Someday you will look back and know exactly why it had to happen.

Neljapäev ehk kahekümne neljas

Spontaansed otsused on viinud mind viimase nädala jooksul Ewerti ja draakonite kontserdile (ma isegi ei kuula neid), Võrumaa metsade vahele veoautode ja bagide krossile ning Tallinnasse Enter Shikari kontserdile. And I enjoyed each and every one of those. Aitäh!

Ma ei tea, mida homne toob, aga tunnen, et just nüüd, praegu, sellel samal hetkel on kõik ideaalne, kõik on korras. Võib-olla on asi selles, et ma võtsin enda jaoks lõpuks ometi aega. Tegin sinihallitusjuustu-suitsukana pastat, korkisin lahti veini ning istun köögis minimaalse valguse ja hea muusikaga. Kas tõesti ongi akude laadimiseks nii vähest vaja?

____
Töötervishoiuarstil öeldi, et mul on kätes mehe jõud. Vot sulle nalja - ametlikult põkk.

Esmaspäev ehk kolmekümne esimene

Viis asja, mida ma see suvi ei teinud:

• Ma ei käinud rannas ja ranna all mõtlen ma vähemalt 3-4 tundi päevitamist ja ujumist. Ainus kord, kui ujuma sattusin, oli ca. 15-minutiline suplus Rahingel. Vist ei kvalifitseeru päris täpselt rannas käimise alla.
• Ma ei mänginud võrkpalli. Varasematel aastatel on alati vähemalt kord mängitud, aga see aasta jäi vahele. Eks suuresti mängis rolli ka seltskonna vahetus. You win some, you lose some.
• Sel suvel ma ei puhanud. I mean, jah, mul oli nädalane puhkus juunis (mille ma haigena kodus veetsin) ning nädalane puhkus nüüd augusti lõpus, aga ma reaalselt ei puhanud. Ei olnud sellist hetke, kus oleks veetnud terve päeva rahulikult kodus või vaikselt kuskil looduses. Kui päris aus olla, siis väga ei tahtnud ka sellist hetke. Huvitavam oli igal pool käia, igal pool olla. Väljaspool kodu oli alati parem ning siiamaani on. 
• Ma ei haisenud offi ja teiste sääsetõrjevahendite järgi. Olen ju teada-tuntud sääskete buffeelaud, aga kuna suvi just soojakraadide ja ilusa ilmaga ei priisanud, siis oli sääski ka vähem kui tavaliselt. Midagigi positiivset sellel halvas ilmas, right? 
• Ma ei olnud ükskõikne.

Viis asja, mida ma see suvi tegin:

• Üritused! Otsa tegi lahti imeline Parkway Drive, sealt edasi tuli Amme rock, Viljandi Bash, EHHF.. misiganes! Nendest viimane oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Kui veel mineku päeval näris mind väike kahtluseuss, sest ma ju ei kuula sellist muusikat, siis tegelikult oli ürituse pool vägagi tuus. Kõik muu oli kohati üle kivide ja kändude, kuid mis olnud, see olnud. 
• Eelmise teema jätkuks tasub välja tuua asjaolu, et avastasin enda jaoks Eesti räpi (või hip-hopi, kuidasiganes õigem öelda oleks). Mul pole kunagi varem selle vastu midagi olnud, aga alati olen pigem midagi muud kuulanud. Nüüd aga leian end ikka aeg-ajalt kasvõi näiteks Genka ja Paul Oja albumit kuulamas. Päris hea on!
• Lasin inimestel minna. Jah, ikka tuleb aeg-ajalt meelde, kui tore oli mõne inimesega rääkida või koos seltskonnas olla, aga suhtlemine on kahepoolne ning üksi ma seda laeva küll vee peal hoida ei jaksa. 
• Discgolf! Juba eelmine aasta (või oli äkki hoopiski aasta veel varem?) esimest korda mängides sain aru, et tegemist on päris meeldiva alaga. Kevadel käisime tööjuures minu organiseerimisel tiimiga Elvas mängimas ning tundus, et inimesed, kes sellega esmakordselt kokku puutusid, jäid üsna rahule. Ostsin oma esimese ketta isegi ära ja olen nii-nii rahul! Saaks nüüd vaid tehnika selgeks..
• Olin sinisilmne ning andsin liiga paljudele inimestele võimaluse, kuigi poleks pidanud. Ma ei kuulanud teisi, kuigi oleks pidanud.

Sügis on tulemas. Esimest korda elus on mul hirm selle pimeda ja sombuse aja ees.

____

Cause even though I know there's hope in every morning song

I have to find that meldoy alone.

Neljapäev ehk kolmekümnes

Let's get one thing straight - summer, you've been a real bitch this year.

Igatahes, juuli on olnud hectic ja see pole üldsegi mitte halb. Paar kuud tagasi ei oleks osanud mõeldagi sellistele asjadele, ei oleks osanud mõelda sellistele sündmustele. Ju siis oli vaja neid üllatusi, ootamatuid kohtumisi, ootamatuid trippe, ootamatuid inimesi. Loodan, et järgmine kuu tuleb sama hea, kui mitte parem.

Igor Mang lubas augustiks pingelangust - we'll see about that. Puhkus on paika pandud küll ning tõepoolest tunnen, et seda on vaja, samas puhkusele eelnev periood ei saa küll pingevaba olema. Pole viga, peab hakkama saama. Või õigem oleks öelda, et saan hakkama. Jah, saan hakkama.

____
''Unetute ööde järel on päevad tummad.''

Teisipäev ehk kuueteistkümnes

Elusees ei oleks osanud oodata neid sündmusi, mis on viimase kuu jooksul juhtunud.

Maria suutis mu ära lõhkuda korvpalliga. Kui aasta tagasi käisin niisama kodumeeskonda supportimas, siis nüüd olid pisarad valla, kui nad Eesti meistriks tituleeriti. Õhtu lõppes meeskonnaga Vabankis vip ruumis tantsides - say what?! Kullamäega shotide tegemisest rääkisin hommikul ka emale ning ta ei judge'inud tütre alkoholi tarbimist. Success!
- Aitäh, Maria.

Inimesed on tulnud ja läinud. Ja ma ei ole neid takistanud, ju siis pidigi nii minema. See-eest on tagasi tulnud inimesed minevikust. Ei oleks osanud oodata pühapäevast expromt trippi Taevaskotta või kohtumist kellegagi, kelle nägemisest on möödas 4-5 aastat. Aga jutt ei saa otsa, miski pole muutunud, samas on muutunud kõik.

Kui varem oli alati midagi, mida oodata, ning selle millegi ootuse kadumise tõttu ei osanud ma kuidagi enam olla, siis nüüd on ka see probleem läinud. Olen aru saanud, et alati ei peagi olema midagi suurt tulemas, mida oodata. Spontaansus on võti. Parimad asjad juhtuvad ette planeerimata.

____
Parkway Drive üllatas uue looga ''Vice Grip'' ning septembris ilmuva albumiga. Lugu meloodilisem kui nende varasemad lood ning mitte nii agressiivne, kuid jaaa, fakk jaa! Loodan, et järgmine pühapäev teevad nad seda ka laivis. Nunnu oleks. Also, Winston McCall is handsome as hell.

Esmaspäev ehk kaheksateistkümnes

Uskumatu, et juba kahe nädala pärast on esimene juuni. Ja juuni tähendab suve!
Samas ei ole praegu maikuu tunnet. Aeg on seisma jäänud ning märts oli ju alles eile. Juhtunud on kõik, aga samas ka mitte midagi.

Olen jõudnud selle ajaga nii palju teha, nii paljudes kohtades olla, nii palju näha. Ööd venivad hommikusse ning tõusev päike paneb päevale punkti, olgu see punkt siis ilus või mitte. Ja see on okei. I'm living again.

Rulluisutamine on viimasel ajal teemaks. Läbitud distants muutub iga korraga järjest pikemaks ning vaikselt mõlgutan peas mõtet augustis rulluisumaratonist osa võtta.  Kuhu see mõte välja jõuab, seda näeb alles augustis. Senikaua aga loodan, et vastutustundlikud koeraomanikud ei lase enam oma pitsudel kergliiklusteel rihma otsas vabalt üle tee joosta. Eile läks veel hästi, järgmine kord enam ei pruugi. Ei ole valmis veel hammastest loobuma.

____
Just cross the waters. I'll be okay. 

Reede ehk esimene

Peaks aja maha võtma, puhkama, lihtsalt olema. Ajataju on kadunud ning nädalatagused kohtumised ja tegemised tunduvad ammustena. Nii palju on juhtunud, mis ei ole üldsegi halb, kuid ma tunnen, et mu energia hakkab otsa saama. Ei jaksa enam.

Käisin jooksmas ükspäev, kusjuures. Siinkohal tasub mainida, et pika maa jooksmine resulteerub minu mitte hingamisega. Nii oligi, aga ma pidin seda tegema. I just couldn't breathe ja seda nii otseses kui ka kaudses mõttes.

It's 7.02
someone calls your name
somewhere in the rubble there's a flame
somewhere in the dark is your past
telling you to never look back.

Üldiselt pooldan positiivsust, aga alati ei saa rainbows and butterflies olla.
___
hello, may, please be good.

Kolmapäev ehk viieteistkümnes

I can't take another step, I cannot live inside my mind,
I can't face another day, I am so fucking tired.

Kuidagi tühi on olla, sest pole midagi, mida oodata. Alati on olnud, nüüd ei ole.
Ebamäärasus.
Null.

Tahaks trenni tegema hakata, väga. Pole ju midagi takistamas, välja arvatud asjaolu, et ma ei tohi veel kuu ja kaks nädalat pingutada. Aga kuidas ma kõik miljon asja oma peast välja saan senikaua?

For I am lost right now as the ocean deep,
I am low my friend and how my heart does sink.

Üldiselt on kõik hästi, sest olen avastanud, et positiivne suhtumine muudab asjad paremaks.
Hommikul ärgates on lumi maas? Okei, las ta olla. Natuke häiriv on, aga millalgi läheb ju taas soojaks.
Tööd on palju? Okei, las olla, sest siis on tegemist vähemalt.
Väikesed asjad.

____
Kõik saab korda.

Pühapäev ehk viies

''What made you happy once might not make you happy now.''

Ainult üksikud suudavad mõista, teised judge'ivad niisama. Ja ma ei jõua enam, ausalt. Ma ei jõua.

Sain oma ticking timebombist lahti, mis mu sees elutses. Esmaspäeval kell 9 sain analüüside vastused, veidi 10 läbi helistati, et tulge haiglasse. Täna. Kui ma varem oleks kahelnud, siis seekord leidsin endast hämmastava julguse ja nõustusin. Vähem kui neli tundi hiljem tegin check-ini.

Õed ja arstid olid toredad ning naersid mu üle. Ma naersin ka, sest..
..kuna ma ei tea oma vererõhku, siis taheti see mul ära mõõta. Okei, miks mitte. Esimene kord lasin vererõhuaparaadi errorisse, teisel korral mõõdeti 196/43. Kolmandat korda enam ei mõõdetud.
..arst ütles, et võin teed juua, aga ma olen rohkem kohvile truu. Tema oli ka, bondisime.
..õde ütles, et pean kõik vidinad enda küljest ära võtma opile minnes. Jõudsime kokkuleppele, et tunnelid võivad jääda. Meet me half way, eks!
..hommikul enne oppi korjasin vidinaid ära ja keeleneedi kuul kukkus maha. Kuna ma olin rahustite mõju all, siis oli paraku õde see, kes käpuli maas mu kuulikest otsis. Kõik lõppes hästi.
..kui mind juhtmetega ühendati, siis käis taustal Sky Plusi hommikuprogramm. Ellie Gouldingu ''Love Me Like You Do'' tõmbas täiega käima. Õigemat lugu poleks saanud olla.
..peale oppi intensiivis ärgates küsiti, kuidas olla on. ''Igav on.'' Pool tundi hiljem kärutati mind ''koju''.
..''Oih, ma ei tundnud sind äragi. Sinuga polekski nagu midagi juhtunud'' oli õe siiras reaktsioon, kui ta õhtul mu roomiele ja mulle kraadiklaasi tooma tuli. Naersime.
..kanüül tegi rohkem haiget, kui neli õmblust kõhu peal. Õe südamerahuks olin nõus selle ööseks veel käele jätma. Ta oli õnnelik.

Tunnen, et ma olen terve selle olukorra enda jaoks positiivseks muutnud. Ja positiivne on hea.
Aitäh, sõbrad. MINU sõbrad.

_____
Kevad, kus Sa oled?

Teisipäev ehk kolmas

Üldiselt ma asju väga pikas perspektiivis ette ei planeeri, aga kui silmad lähevad särama sellele mõeldes ja mõtteis hundirattaid viskan, siis miks mitte proovida? Fingers crossed.

Muide, proovisin täna esimest korda Gefiluse mustikakeefiri. Oh my, mis jumalik asi välja mõeldud on. Ostsin enne Selverist kolm pudelit veel, sest ilmselgelt üks ei ole piisav. Lähenevate tähtpäevade puhul võib mulle vabalt šokolaadi ja lillede asemel mustikakeefiri kinkida!

16:00 töölt tulles oli väljas valge ja ma olin rõõmus.
___
18. märts kasvõi rooman kohale, ei huvita!

Laupäev ehk seitsmeteistkümnes

Oh, blogi, kallis blogi, kuidas ma küll Sind elus suudaksin hoida..

Oktoobris sain sünnipäevaks kaks potilille - alpikannid ja roosid. Alpikannid surid novembri alguses, roosid heitsid hinge detsembri keskel. Siit võib teha kaks järeldust: 1) tegemist oli väga nõudlike ja pirtsakate taimedega 2) ma lihtsalt ei suuda taimi elus hoida.
Sellega seoses.. kell 19:07 avastasin, et ma ei ole veel oma koerale süüa andnud. Ta sööb kord päevas. OH, INKS.

Uus aasta algas aga uue hooga. Kevadel kandideerisin ühele töökohale ja ütlesin toona väga enesekindlalt, et ma saan selle töö. Kevadel ei saanud, küll aga tulid head uudised detsembri lõpus ning siin ma nüüd olen - uus töö, uus keskkond. Päris hea õppetund teine - never give up. Üldiselt ma kaks korda samasse auku poleks astuda tahtnud, aga kui midagi väga tahta, siis võib ju selle riski võtta.

Uus aasta algas uue hooga ka teisel rindel, kuid mitte nii positiivsel. Organism otsustas vingerpussi mängida ning nüüd elan pidevas hirmus, et üks hetk lõpetan jälle EMOs. Loodan, et seda ei juhtu ning suudan veebruari-märtsi-aprillini vastu pidada. Viimane sõna jääb mulle.

All in all on kuidagi hea olla. Olen suutnud tuleviku positiivseks mõelda, sest ma saan hakkama. Kõigega. Invincible summer.

_________
Oh, kui kaua ma SEDA lugu otsisin. Kuulsin lugu paar kuud tagasi raadiost kahel korral tööle sõites, kuid tööle jõudes olid meelde jäetud sõnad juba ununenud ning loo leidmine internetiavarustest oli tulutu. Olukord muutus aga paar nädalat tagasi Lõunakeskuses ühe poe ees, kui kõlaritest kostus just kauaotsitud lugu. Suutsin meelde jätta paar rida ning tänu nutiajastule olemas lugu oligi. Siiras rõõm väikestest asjadest.