Avastasin, et veebruaris valitses mu blogis postituste ikaldus. Veebruar möödus kiiresti, mida muud mul enda kaitseks öelda on. Isegi üks lisapäev ei aidanud.
Aga millest/kellest ma tahtsin kirjutada, on mu naabrid. Mul pole õrna aimugi, kes mu allülevalkõrval elavad, aga ometi olen enda jaoks mingisugused profiilid kokku suutnud panna.
Lemmikuteks naabriteks olid vasakul elavad naabrid, kellega olime väga lähedased - akende vahele jääb alla meetri, seega võimaldasid nad mul kogemata saada osa nende elust. Väga isiklikust elust. Sellest hoolimata olid nad normaalsed - väikese lapsega noor pere koos kahe väikse chiuauaga. Kuna aknalaual neil enam pildiraami pole, koerte haukumist ka kuulda ei ole ning ruloo on ees, on nad vist ära kolinud. Kahju, väga kahju.
Paremal pool on kõrvuti 2 ust. Esimese ukse taga elab arvatavasti mingi nolk oma vanematega, miks muidu on peale kooli tümm põhjas, õhtul võtab asi normaalsema ilme. Muusikamaitse on rohkem klubiteemaline, samas kuulab ta aeg-ajalt ka Adele'i. Eks kõigil ole peidus ka õrnem pool.
Paremal oleva teise ukse taga olevatest inimestest olen näinud ~18 aastast perepoega. Samuti klubimuusika austaja prolly, miks muidu kandis ta gängsteri dressipükste alumisi ääri sokkide sees. Jalas olid tal slip-on'id, selle eest plusspunktid.
Ülemistele naabritele meeldib hommikul vara koristada. Arvatavasti naispoolele, sest ükski mees ei korista kell 9 hommikul. Koristades üritatakse tolmuimegaja põrandaliistude äärest kõik tolm kätte saada, rammides täiega neid liiste. Üldiselt on tegemist noorte inimestega, kes tegelevad öösiti kahtlaste asjadega. Ei, kahtlaste asjade all ei mõtle ma seda, olge nüüd. Nad kolistavad niisama. Naispoolele meeldib wc-s rääkida ja kasutab väljendeid ''issand'' ja ''on vä''. Bravosse minek oli tol õhtul vähemalt. Üldiselt on nad normaalsed, ei kurda. Nägusid muidugi ei tea.
Alumistest naabritest pole õrna aimugi - tuli neil ei põle, ruloo ei liigu. Arvatavasti on tegu suvekorteriga.
Tegelikult leidub siin päris palju rahvast. Minuga samal korrusel koridori lõpus on veel üks uks. Alates jaanuarist on neil pitbulliga sarnane koer. Never ei julgeks koridoris kõndida, kui see koer peaks otsustama minuga sama õhku hingata. Esimesel korrusel leidub veel peorahvas, kes soojade ilmade saabudes oma terrassidel grillima hakkavad ja võimaldavad mul bussilt tulles kümne kompsuga catwalki teha.
Pikk jutt, sitt jutt. Vähemalt kunagi dementsuse saabudes on, mida lugeda ja ehk ka meelde tuletada (yeah right).
Peaks nüüd rahvaloendajale helistama ja temaga deiti kokku leppima. Teengi seda.
Olge tublid, mu kakukesed.
___
No tere, märts!
