20110830

Teisipäev ehk kolmekümnes


Tavaliselt mulle meeldib äike, ma jumaldan äikest, aga tänane öö oli üks jubedamatest.
Okei, pidevad sähvatused akna taga, mille kuma oli pimedas toas näha, olid veel talutavad. Talutav oli ka läbi ventilatsioonisüsteemi ulguv tuul, mis kõlas koos müristamisega nagu magaksin lageda taeva all.
Kell sai 2:36.
Pooleldi unes kuulsin kõrvulukustavat undamist, mille peale võpatusega lõplikult üles ärkasin.
Alguses arvasin, et tegemist on suitsuanduriga, aga olles pea natuke selgemaks saanud, sain aru, et mul ei ole korteris suitsuandurit.
Helises fonoluku telefon. Kell pool 3 öösel.
Dilemma - vastata või mitte?
Otsustasin telefoni vastu võtta, kuid teisel pool valitses vaikus. Mitte ühtegi piiksu, mitte midagi.
Panin ruttu telefoni ära ja vaatasin uksesilmast koridori, läbi mille näeb ka maja esist. Koridor oli pime, maja ees valgust ei olnud, mis on imelik, sest iga väiksema liikumise peale süttib nii koridoris kui ka maja ees tuli, vastavalt sellele, kus liikumist on märgata.
Nii ma seal passisin - üks käsi telefoni peal, teine käsi ukselukust kinni hoides.
Mu peas valitses segadus, mu süda peksis nagu tahaks rinnust välja hüpata, mu keha kattis kananahk.
Panin toas tule põlema ja istusin voodile. Istusin seal pool tundi. Lihtsalt istusin, sest ma ei osanud midagi muud teha. Iga väiksemgi raksatus või hääl koridoris äratas tähelepanu ja süda kukkus saapasäärde. Lõpuks suutsin pikali minna ja magama jääda.

Ma ei taha sellist kogemust enam, ei taha.

____
Seina peal on väike ämblik, aga ma ei saa teda ära tappa, sest plekk jääb ja määrib valge seina ära. Okou.

No comments:

Post a Comment