Kolmapäev ehk kahekümne seitsmes

Vahepeal ma vihkan teisi, aga vahepeal vihkan ma ennast veelgi rohkem. Eriti siis, kui olen 2 tundi pildistanud imelist tattood, mis valmis Marite kõhule ja hiljem jutustades vajutan kogemata allanoolt ja eneselegi teadmata on kaamera mälukaart tühi.
Uskuge või mitte, aga sellele mõeldes tahaks endale valusa bitchslapi anda, aga masohhist ma ei ole, oh ei.

Kolmapäev ehk kahekümnes

Küsimus suurele ringile ehk nendele inimestele, kes aeg-ajalt mu blogi lehele ära eksivad - kas on normaalne, et mu põlv on ühe koha pealt endiselt sinine ning seal on kerge muhk üleval, kui kukkumisest on möödas viis ja pool nädalat? Maru valus on toetada vasakule põlvele.

___
Aga muidu mulle meeldivad 2-päevased koolinädalad, Aii riiili-riiili duuu. ^-^

+ iga kord, kui ma siia postitust teen, siis pealkirja kirjutades pean kasutama arvuti kuu- ja nädalapäeva abi, sest mul pole õrna aimugi, mis nädala- või kuupäevaga tegu on.

Teisipäev ehk üheksateistkümnes

Kätte on jõudnud kevad and let the brainfuck begin. Üks ports sai läbi, mitu portsu tuleb veel. Aga vähemalt paistab päike ja päikese käes seista on soe.

___
Ei kujuta ette, mis saab siis, kui:
a) Euroopa Meistrite Liiga läbi saab;
b) FC Barcelona ei võida.

Neljapäev ehk seitsmes

Mu süda jättis 3 lööki vahele, kui nägin, et veeklaas hakkas läpaka poole kukkuma.

Don't you dare to do that again!

Esmaspäev ehk neljas

Tunnen, kuidas minust on elu välja imetud. Suht.. hardcore. Samas pole poolteist aastat enam haige olnud, oligi aeg nüüd vist.