Teisipäev ehk kuueteistkümnes

Elusees ei oleks osanud oodata neid sündmusi, mis on viimase kuu jooksul juhtunud.

Maria suutis mu ära lõhkuda korvpalliga. Kui aasta tagasi käisin niisama kodumeeskonda supportimas, siis nüüd olid pisarad valla, kui nad Eesti meistriks tituleeriti. Õhtu lõppes meeskonnaga Vabankis vip ruumis tantsides - say what?! Kullamäega shotide tegemisest rääkisin hommikul ka emale ning ta ei judge'inud tütre alkoholi tarbimist. Success!
- Aitäh, Maria.

Inimesed on tulnud ja läinud. Ja ma ei ole neid takistanud, ju siis pidigi nii minema. See-eest on tagasi tulnud inimesed minevikust. Ei oleks osanud oodata pühapäevast expromt trippi Taevaskotta või kohtumist kellegagi, kelle nägemisest on möödas 4-5 aastat. Aga jutt ei saa otsa, miski pole muutunud, samas on muutunud kõik.

Kui varem oli alati midagi, mida oodata, ning selle millegi ootuse kadumise tõttu ei osanud ma kuidagi enam olla, siis nüüd on ka see probleem läinud. Olen aru saanud, et alati ei peagi olema midagi suurt tulemas, mida oodata. Spontaansus on võti. Parimad asjad juhtuvad ette planeerimata.

____
Parkway Drive üllatas uue looga ''Vice Grip'' ning septembris ilmuva albumiga. Lugu meloodilisem kui nende varasemad lood ning mitte nii agressiivne, kuid jaaa, fakk jaa! Loodan, et järgmine pühapäev teevad nad seda ka laivis. Nunnu oleks. Also, Winston McCall is handsome as hell.

Esmaspäev ehk kaheksateistkümnes

Uskumatu, et juba kahe nädala pärast on esimene juuni. Ja juuni tähendab suve!
Samas ei ole praegu maikuu tunnet. Aeg on seisma jäänud ning märts oli ju alles eile. Juhtunud on kõik, aga samas ka mitte midagi.

Olen jõudnud selle ajaga nii palju teha, nii paljudes kohtades olla, nii palju näha. Ööd venivad hommikusse ning tõusev päike paneb päevale punkti, olgu see punkt siis ilus või mitte. Ja see on okei. I'm living again.

Rulluisutamine on viimasel ajal teemaks. Läbitud distants muutub iga korraga järjest pikemaks ning vaikselt mõlgutan peas mõtet augustis rulluisumaratonist osa võtta.  Kuhu see mõte välja jõuab, seda näeb alles augustis. Senikaua aga loodan, et vastutustundlikud koeraomanikud ei lase enam oma pitsudel kergliiklusteel rihma otsas vabalt üle tee joosta. Eile läks veel hästi, järgmine kord enam ei pruugi. Ei ole valmis veel hammastest loobuma.

____
Just cross the waters. I'll be okay. 

Reede ehk esimene

Peaks aja maha võtma, puhkama, lihtsalt olema. Ajataju on kadunud ning nädalatagused kohtumised ja tegemised tunduvad ammustena. Nii palju on juhtunud, mis ei ole üldsegi halb, kuid ma tunnen, et mu energia hakkab otsa saama. Ei jaksa enam.

Käisin jooksmas ükspäev, kusjuures. Siinkohal tasub mainida, et pika maa jooksmine resulteerub minu mitte hingamisega. Nii oligi, aga ma pidin seda tegema. I just couldn't breathe ja seda nii otseses kui ka kaudses mõttes.

It's 7.02
someone calls your name
somewhere in the rubble there's a flame
somewhere in the dark is your past
telling you to never look back.

Üldiselt pooldan positiivsust, aga alati ei saa rainbows and butterflies olla.
___
hello, may, please be good.

Kolmapäev ehk viieteistkümnes

I can't take another step, I cannot live inside my mind,
I can't face another day, I am so fucking tired.

Kuidagi tühi on olla, sest pole midagi, mida oodata. Alati on olnud, nüüd ei ole.
Ebamäärasus.
Null.

Tahaks trenni tegema hakata, väga. Pole ju midagi takistamas, välja arvatud asjaolu, et ma ei tohi veel kuu ja kaks nädalat pingutada. Aga kuidas ma kõik miljon asja oma peast välja saan senikaua?

For I am lost right now as the ocean deep,
I am low my friend and how my heart does sink.

Üldiselt on kõik hästi, sest olen avastanud, et positiivne suhtumine muudab asjad paremaks.
Hommikul ärgates on lumi maas? Okei, las ta olla. Natuke häiriv on, aga millalgi läheb ju taas soojaks.
Tööd on palju? Okei, las olla, sest siis on tegemist vähemalt.
Väikesed asjad.

____
Kõik saab korda.

Pühapäev ehk viies

''What made you happy once might not make you happy now.''

Ainult üksikud suudavad mõista, teised judge'ivad niisama. Ja ma ei jõua enam, ausalt. Ma ei jõua.

Sain oma ticking timebombist lahti, mis mu sees elutses. Esmaspäeval kell 9 sain analüüside vastused, veidi 10 läbi helistati, et tulge haiglasse. Täna. Kui ma varem oleks kahelnud, siis seekord leidsin endast hämmastava julguse ja nõustusin. Vähem kui neli tundi hiljem tegin check-ini.

Õed ja arstid olid toredad ning naersid mu üle. Ma naersin ka, sest..
..kuna ma ei tea oma vererõhku, siis taheti see mul ära mõõta. Okei, miks mitte. Esimene kord lasin vererõhuaparaadi errorisse, teisel korral mõõdeti 196/43. Kolmandat korda enam ei mõõdetud.
..arst ütles, et võin teed juua, aga ma olen rohkem kohvile truu. Tema oli ka, bondisime.
..õde ütles, et pean kõik vidinad enda küljest ära võtma opile minnes. Jõudsime kokkuleppele, et tunnelid võivad jääda. Meet me half way, eks!
..hommikul enne oppi korjasin vidinaid ära ja keeleneedi kuul kukkus maha. Kuna ma olin rahustite mõju all, siis oli paraku õde see, kes käpuli maas mu kuulikest otsis. Kõik lõppes hästi.
..kui mind juhtmetega ühendati, siis käis taustal Sky Plusi hommikuprogramm. Ellie Gouldingu ''Love Me Like You Do'' tõmbas täiega käima. Õigemat lugu poleks saanud olla.
..peale oppi intensiivis ärgates küsiti, kuidas olla on. ''Igav on.'' Pool tundi hiljem kärutati mind ''koju''.
..''Oih, ma ei tundnud sind äragi. Sinuga polekski nagu midagi juhtunud'' oli õe siiras reaktsioon, kui ta õhtul mu roomiele ja mulle kraadiklaasi tooma tuli. Naersime.
..kanüül tegi rohkem haiget, kui neli õmblust kõhu peal. Õe südamerahuks olin nõus selle ööseks veel käele jätma. Ta oli õnnelik.

Tunnen, et ma olen terve selle olukorra enda jaoks positiivseks muutnud. Ja positiivne on hea.
Aitäh, sõbrad. MINU sõbrad.

_____
Kevad, kus Sa oled?

Teisipäev ehk kolmas

Üldiselt ma asju väga pikas perspektiivis ette ei planeeri, aga kui silmad lähevad särama sellele mõeldes ja mõtteis hundirattaid viskan, siis miks mitte proovida? Fingers crossed.

Muide, proovisin täna esimest korda Gefiluse mustikakeefiri. Oh my, mis jumalik asi välja mõeldud on. Ostsin enne Selverist kolm pudelit veel, sest ilmselgelt üks ei ole piisav. Lähenevate tähtpäevade puhul võib mulle vabalt šokolaadi ja lillede asemel mustikakeefiri kinkida!

16:00 töölt tulles oli väljas valge ja ma olin rõõmus.
___
18. märts kasvõi rooman kohale, ei huvita!

Laupäev ehk seitsmeteistkümnes

Oh, blogi, kallis blogi, kuidas ma küll Sind elus suudaksin hoida..

Oktoobris sain sünnipäevaks kaks potilille - alpikannid ja roosid. Alpikannid surid novembri alguses, roosid heitsid hinge detsembri keskel. Siit võib teha kaks järeldust: 1) tegemist oli väga nõudlike ja pirtsakate taimedega 2) ma lihtsalt ei suuda taimi elus hoida.
Sellega seoses.. kell 19:07 avastasin, et ma ei ole veel oma koerale süüa andnud. Ta sööb kord päevas. OH, INKS.

Uus aasta algas aga uue hooga. Kevadel kandideerisin ühele töökohale ja ütlesin toona väga enesekindlalt, et ma saan selle töö. Kevadel ei saanud, küll aga tulid head uudised detsembri lõpus ning siin ma nüüd olen - uus töö, uus keskkond. Päris hea õppetund teine - never give up. Üldiselt ma kaks korda samasse auku poleks astuda tahtnud, aga kui midagi väga tahta, siis võib ju selle riski võtta.

Uus aasta algas uue hooga ka teisel rindel, kuid mitte nii positiivsel. Organism otsustas vingerpussi mängida ning nüüd elan pidevas hirmus, et üks hetk lõpetan jälle EMOs. Loodan, et seda ei juhtu ning suudan veebruari-märtsi-aprillini vastu pidada. Viimane sõna jääb mulle.

All in all on kuidagi hea olla. Olen suutnud tuleviku positiivseks mõelda, sest ma saan hakkama. Kõigega. Invincible summer.

_________
Oh, kui kaua ma SEDA lugu otsisin. Kuulsin lugu paar kuud tagasi raadiost kahel korral tööle sõites, kuid tööle jõudes olid meelde jäetud sõnad juba ununenud ning loo leidmine internetiavarustest oli tulutu. Olukord muutus aga paar nädalat tagasi Lõunakeskuses ühe poe ees, kui kõlaritest kostus just kauaotsitud lugu. Suutsin meelde jätta paar rida ning tänu nutiajastule olemas lugu oligi. Siiras rõõm väikestest asjadest.