Reede ehk kolmas

Uus aasta algas ühe mahamagatud päevaga ning terve nädal on nüüd segamini. Veel töölt tulles olin kindel, et homme lähen tööle ning nädalavahetus on täpselt kolme tööpäeva kaugusel. Aga oh imet!

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis on uuel aastal võib-olla muudatusi oodata, aga hetkel on nendest veel liiga vara rääkida. Lihtsalt.. tunne on kuidagi positiivne.

Pluss kuulsin telekast, kuidas proua Paukson rääkis, et kuigi Saturn on mu kehva rahalist olukorda viimastel aastatel kontrollinud ja ma peaksin sellega juba harjunud olema, siis uuel aastal pidi kallis Saturnikene lõpuks ohjad lõdvemaks laskma. Kusjuures, plaanide kohaselt peaks see nii ka minema (ei taha ära sõnuda muidugi), seega eks ma hoian teid asjadega kursis. Puhtalt ainult selle tõttu, et näha, kas see horoskoop ka täppi läheb.

aga ma loodan, et Teil, mu kallid lugejad, tuleb üks võrratu aasta 2014.
ja ma loodan, et ka minu jaoks tuleb see veidi parem kui eelmine.

_____
Palju õnne, Koit Toome. Kena 35 sul nüüd.

Neljapäev ehk üheksateistkümnes

Inspiratsioon ja motivatsioon on olematud, ainult väsimus võtab võimu koos oma parima sõbra tülpimusega.
Ma ei tea, mis juhtus. Mul ei ole aega midagi teha, isegi ei ole viitsimist, tahtmist. ''Life's a bitch and then you die'' kõlab kuidagi väga aktuaalselt.

Kui vaadata tagasi aastale kaks tuhat ja kolmteist, siis ainsaks meeldejäävaks asjaks oli ülikooli lõpetamine. Mis kasu ma sellest sain? Kasutegur on 0, kui jätta arvestamata see tähtis paber, mille olemasoluta judge'itakse sind teistest veidi rohkem.
Millegipärast mulle tundub, et tähtsad otsused said tehtud liiga varakult.

"why is it that were always told not to get tattoos at a young age because we “will regret it later on”, when we are basically told to choose a career path by age 18? i’d rather be 40 years old with a tattoo that meant something to me when i was young than be 40 years old not wanting to get out of bed to go to a job that i hate, because i was forced to decide on a career in my teens"

Liigagi akuraatne, liigagi.

Aga ma otsin väikeseid asju, mille üle rõõmustada, ausalt!
Näiteks on mul siiralt hea rõõm selle üle, et detsember on suhteliselt soe ja ilma lumeta olnud ning tänu sellele ka veidi talutavam. Kvalifitseerub see nende väikeste asjade alla, millest rõõmu tunda?
..aaand that's about it. can't think of anything else.


I just don't have the energy to shit butterflies and piss rainbows, I'm sorry.


______
Peaks vist kunagi oma jalaga arsti juurde minema, sest ma kahtlen, et mu hüppeliiges või misiganes pahkluu piirkond nii kaua paraneb. Kaks kuud on möödas, oleks juba aeg mitte haiget teha.

Reede ehk kahekümne teine

* Annad Candy Crushile sõrme, võtab ta terve käe ning varsti sinu enda.
Millalgi ammu kolledži ajal mängisin seda veidi aega, nii esimesed 20 levelit, kuniks oli vaja facebookis sõprade abi küsida. Loobusin, sest ma ei taha oma sõpru ometigi tüüdata ju.
Paar nädalat tagasi mõtlesin, et no mis see siis ära ole, natuke võib ju mängida. Võin väita, et paari nädalaga on mu stressi ja frustratsiooni tase märkimisväärselt tõusnud.

** Ma ei mõista inimesi, kes puupüsti täis bussis üritavad enne enda peatust ukse poole liikuma hakata. Kui idioot sa olla saad? Hea, kui ma suudan käe tasku panna, et mp3st lugu vahetada, üritades samal ajal teise inimese perset mitte katsuda. Ja siis tuleb iga kord keegi geenius, kelle soov bussist väljuda on nii meeletult suur, et ta ei suuda oodata 30 sekundit, vaid hakkab läbi inimseina väljapääsu otsima. Ausõna, debiilikud, ma ütlen teile varsti paar kurjemat sõna, sest kui ma pean sõitvas bussis käed lahti seisma, oma tasakaaluoskust harjutama ning vaatama, kuidas ma oma koti inimeste vahelt SINU pärast kätte saan, siis oled sa väärt rohkemat, kui paari kurja sõna.

*** sleep-work-sleep on kujunenud igapäevaseks mustriks, sest peale tööd ei ole energiat ja jaksu mitte millegi jaoks ning kuna hommikune ärkamine ei ole mitte hiljem kui 6:27, siis saabub õhtune tuduaeg juba varakult. Aga mulle ei meeldi nii, sest ma tunnen end nagu keskealine naine, kelle igapäevane teekond kulgeb marsruudil kodu-töö-kodu ning see on ka kõik, mis mu elus toimub. Kontoritöö EI ole mulle, aga tööd peab tegema ja raha on ju vaja teenida.
Ning see on Eesti, mis tähendab, et kõik sakib niikuinii.

**** Tegelikult mul oli asju veel, mille üle rantida, aga praegu ei meenu ning hiljem ei ole kasu, kui need meelde peaksid tulema,
seega laters, baby.

_____
Vähemalt saab märtsis musude kontserdile minna ehk asi mida silme ees hoida ja mille nimel elada.

Reede ehk kaheksas

Invincible summer, Inks, invincible summer.
you can do it.

accept what is and forget what was.
ma ei taha unustada,
aga raske on aktsepteerida,
kui ma katki olen.

____
Eddie Vedder - Hard Sun

Teisipäev ehk seitsmeteistkümnes

Neljapäeva hommikul kell 02:05 stardib buss Riia poole, mis tähendab, et ma praktiliselt lahkun homme. Üldse pole tunnet, et ma nüüd lähen, aga aeg-ajalt jõuab reaalsus kohale ja süda kukub saapasäärde.

igatahes,
mida ma tegelikult tahtsin öelda/teha:
http://inkssoojalmaal.blogspot.com/

arvatavasti tuleb järgneb blogipostitus sinna blogisse, nii et kes huvi tunneb, saab silma peal hoida.


____
AirBalticu pardale ega ka äraantavasse pagasisse on keelatud võtta/jätta patareisid ja akusid. Ehk siis nägemist läpaka, telefoni, mp3-e, kaamera ja tabla aku? Naljatilgad.

Reede ehk kolmeteistkümnes

SOOOOO this is happening.

Jep, see oligi minu suur uudis.
Kui ma aasta tagasi septembris kirjutasin oma teise blogisse, et "Ma ei ole siin lõpetanud. Ma ei ole Hispaanias lõpetanud," siis nagu näha, ei jäänud need niisama sõnadeks. Kuidas oleksidki need niisama sõnadeks saanud jääda, see on minu Hispaania ikkagi!

Ma ei tea, mida elul mulle pakkuda on. Ühtlasi ei tea ma ka seda, mis täpsemalt saama hakkab.. või millal ma tagasi tulen. Ma tean vaid seda, et tegemist on võimalusega, mida ma ei saa käest lasta ning kui ma oleks otsustanud siia jäämise kasuks, siis ma vihkaksin end elu lõpuni.
Ja ennast vihata on halb.


____
Mulle ei meeldi sügis, kohe üldse mitte. Jah, ilus on küll, kui puudel on värvilised lehed ja muud sellist, samas kui ma näen tumblris pilte, kus on vihmane ja sombune ilm, siis thanks but no thanks. Isegi selle peale mõtlemine tekitab masendust. Õnneks paistab praegu päike.

Esmaspäev ehk teine

Esiteks.
Kõik on uus septembrikuus! Jaa, mu blogi layout muutus palju heledamaks ja rõõmsamaks ning pildid on ka nüüd suuremad. Tegelikult on mul uudiseid, mida ka teistega jagada (osad teavad, osad mitte), aga praegu on veel natuke liiga vara. Varsti, nii umbes 10 päeva pärast.

Teiseks.
Ma ei tea kuidas, aga mu blogile on sattunud järjepidevalt keegi Menlo Park'ist, Californiast ning Fort Nelsonist, Kanadast. Ja on ka teisi huvitavatest kohtadest inimesi. Igatahes, cheers, you guys!


____
Have a nice school year, suckers! luv u.